Ningma koolkond

Lühike ülevaade ningma traditsioonist

Teksti lõpus on mõnede tiibeti nimede ja terminite transliteratsioon tekstis ilmumise järjekorras.

guru rinpoche

Ningma (rnying ma) traditsioon on tiibeti neljast peamisest budistlikust koolkonnast vanim (teisteks on kagjü (bka’ brgyud), sakja (sa skya) ja geluk (dge lugs). „Ningma“ tähendab „vana“. Seda kutsutakse ka varaseks ehk vanaks tõlketraditsiooniks, kuna see põhineb budistlike tekstide varasematel tõlgetel (alates 8. sajandist tõlgitud tekstidel, ent tegelikult kronoloogiline eristus siinpuhul alati ei tööta, tegemist on pigem traditsioonilise jaotusega). Tänapäeval on ningma koolkond eelkõige levinud Ida-Tiibetis Khamis ning kogub populaarsust ka Läänes.

Ningma koolkond koosneb paljudest erinevatest õpetusliinidest, mis kõik seostavad oma alguse legendaarse India õpetaja Padmasambhavaga, keda ülistatakse ka kui tiibeti budismi rajajat. Ningma koolkonnaga on seotud vanimad vadžrajaana liigitusse kuuluvad tantraõpetused. Varajast vadžrajaanat, mis Indiast Tiibetisse jõudis, nimetati tollel ajal „mantrajaanaks“, sest selle tee järgijad kasutasid virgumiseni jõudmiseks salajasi mantraid.

Sissejuhatav ajalugu: budismi jõudmine Tiibeti platoole

Tiibeti esimene kokkupuude budismiga legendide järgi

Vana kroonika Ba še (umbes 9.-10. sajand) järgi kukub Tiibeti 28. kuninga Lha tho tho ri palee Jumbulagangi katusele kastike (traditsiooni järgi umbes aastal 433), kus on sees kuldtähtedega kirjutatud „Oṃ maṇi pad me huṃ“. Kuna kuningas teksti lugeda ei osanud, paigutati tekst varakambrisse ning sellele tehti vaid toidu- ja joogiohverdusi. Kuningas silmitses seda aeg-ajalt ning kuigi olles 80 aastat vana, muutus ta seetõttu 16-aastase nooruki sarnaseks. Ta soovis oma testamendis, et ka tema järglased teksti vaatleksid.

Hiljem, kui teksti lugema õpiti, leiti, et üks tekstidest oli Zama toki ningpo ehk sanskriti keeles Kāraṇḍavyūhasūtra (seotud kuue silbiga – oṃ maṇi pad me huṃ) ja teine tekst Mutra tšagya tsuktor drime.

Hilisema traditsiooni järgi (näiteks Gö lotsawa Šönu Peli (1392-1481) Sinised annaalid) olevat esimesed tekstid toonud Tiibetisse hoopiski India pandita Buddhirakita ja tõlkija Li tshe se. Öeldakse, et kuna kuningas ei osanud lugeda ega kirjutada, pöördusid nii pandita kui ka tõlk pettunult Indiasse tagasi.

Budismi edasine levik

 Kuigi traditsiooniliste allikate järgi (seadmuse ajalood) hakkas budism Tiibetis hoogsalt levima juba kuningas Songtsen Gampo ajal (valitses umbes 629-650), siis varasemad kirjalikud allikad seda seisukohta ei toeta. Ülalpool mainitud Ba še’s öeldakse, et Songtsen Gampo ajal toodi Tiibetisse küll Buddha kuju Hiinast (selle tõi legendide järgi kaasa Hiina printsess Weng ch’eng), kuid edasi ütleb tekst, et „see oli kõik, mis esiisa Songtsen Gampo seoses budismi toomisega Tiibetisse tegi.“

Ningma koolkonna algus

 Ningma koolkonna algust seostatakse hilisema ajaga, kuningas Thrisong Detseni (sünd. 740- surn. c. 800) valitsemisajaga. Sellel ajal ehitati esimene budistlik klooster Samje.  Ba še ja selle hilisemate versioonide järgi otsustati budismi auks templi ehitus pärast erinevate ettepanekute arutamist: näiteks olid arutlusel sellised ettepanekud nagu „ehitada nii suur kindlus, mille tipust on näha kuningliku onu Hiina keisri residentsi“, suur kristallstuupa või täita Wa lungi kuristik kullatolmuga. Kloostri ehitamine tundus kõige mõistlikumana.

Legendide järgi hävitasid öösel päeval ehitatu kohalikud vaimud. Juba varem Indiast kutsutud õpetlase Śāntarakṣita palvel kutsuti nüüd Tiibetisse ka suur õpetaja Padmasambhava, kes suutis negatiivsed jõud alistada ning tempel valmis umbes 779. aastal.

Padmasambhavat, keda on varasemates Dunhuangi dokumentides küll vaevalt mainitud, hakatakse Tiibetis kutsuma teiseks Buddhaks. Erinevad versioonid, kui kaua Padmasambhava Tiibetis viibis, varieeruvad kolmest kuust 55 aastani. Ba še varasema versiooni järgi hakkavad kuningas ja ministrid Padmasambhava imevõimeid kartma ning seetõttu saadetakse ta õige pea maalt välja. Hilisemates Ba še versioonides annab Padmasambhava kuningale ka salajasi tantraõpetusi.

Esimesed Padmasambhavaga seotud varandustekstid ehk termad leidsid Njangrel Nima Özer (1124/36 -1192/1204), kes leidis Katang zanglingma (Vasktempli kroonika), ja  Urgjen Lingpa (1323- u. 1360), kes leidis Pema katang(Padmasambhava kroonika) ja Katang denga (Viis kroonikat).

Just nendest varandustekstidest lähtuvalt hilisem traditsioon ningma koolkonna algust kirjeldabki. Nendes kirjeldatakse Padmasambhava tegevuste olulisimat osa – tekstide peitmist ja ettekuulutuste tegemist. Padmasambhava ütleb, et tema ja ta õpilaste poolt peidetud tekstid leitakse hiljem kui varandused ehk termad sobival ajal ja sobiva isiku poolt. Ta ütleb, et need leitakse siis, kui Tiibetisse tulevad halvad ajad ja budism on allakäiguteel. Ta loetleb ka kohad, kuhu ta tekstid peitis: templid, teostuskoopad ning stuupad. Lisaks peitis Padmasambhava ka nimekirju ja juhiseid selle kohta, kuidas leida põhiteksti. Väga oluliseks tingimuseks õpetuste leidmisel oli see, et varanduseleidja peab kõigepealt ise leitud õpetust teostama, selle nii-öelda läbi proovima, kas see ikka töötab. Alles pärast seda tohib varanduseleidja neid õpetusi ka teistele avaldada. Sellest sai ka selge termaõpetuste ehtsuse hindamise kriteerium – kui õpetus töötas ja viis virgumiseni, siis oli tegemist ehtsa õpetusega, kui aga mitte, siis pettusega.

Nende allikate järgi peitis varandusi ka Padmasambhava kaaslanna Ješe Tsogjel, kes oli algul üks Thrisong Detseni naistest, ent hakkas seejärel koos Padmasambhavaga salajasi õpetusi teostama. Tema kohta on ajaloolisi materjale vähe. On isegi kahtlusi, kas ta üldse ajalooline isik oli. Varasemas Ba še  versioonis teda ei mainita, hilisemas Ba šes mainitakse, et ta oli isik, kes tegeles meeleharjutustega ning järglasi temast ei jäänud. Tema elulugu on kirja pandud alles 17. sajandil Nüden Dordže poolt, hiljuti on leitud ka üks varasem biograafia, Drime Künga Ningpo (Dri med kun dga’ snying po (sündis u. 1347) poolt välja võetud varandustekst.

Kaheksanda sajandi lõpust alates algas ka üldine tõlketegevus, väga paljud suutrad ja tantrad tõlgiti 8. sajandi lõpust kuni 9. sajandi keskpaigani tiibeti keelde. Varasema tõlkeperioodi kuulsaimateks tõlkijateks nimetatakse ningma koolkonnas kolme tõlkijat: Kawa Peltsek’i, Tšokro Lu’i Gjeltsen’i ja Ma Rintšen Tšok’i.

Ningma hilisemas traditsioonis saavad väga olulisteks Padmasambhava 25 lähedast õpilast (nn „isand ja alamad“, kokku 25), kes on hiljem korduvalt uuesti sündinud. Paljusid ningma koolkonna õpetajaid peetakse just nende 25 õpilase kehastuseks. Tegelikult on erinevates allikates 25 õpilase nimed pisut erinevad, siin on ära toodud üks võimalikest variantidest:

  1. kuningas Thrisong Detsen. Tema taassündideks peetakse Njangrel Nima Özeri, Guru Tšöwangi, Kjentse Wangpot, järgnevaid Kjentsede liini kuuluvaid õpetajaid jne.
  2.  Denma Tsemang. Tema uuestisünnid on Si tu pa’d.
  3.  Dordže Dudžom Nanam’ist. Tema uuestisünnid on Rigdzin Gödem, hiljutisemast ajast Sogyal Rinpoche.
  4. Drokben Kjetšung lotsawa (Khye’u chung lo tsa ba). Tema uuestisünde on palju: näiteks Tertšen Düdül Dordže (1615-1672), Zhenchen Rabjam Tenpe Gyaltsen (1650-1704), Khordong Nüden Dordže (1655-1708), Düdžom Lingpa (1835-1904) ja Kyabdže Düddžom Rinpoche (1904-1987), samuti Khordong Terchen Tulku Chhimed Rigdzin Rinpoche (1922-2002), Lho Drikung Ontul Rinpoche (s. 1950), Düdžom Yangsi.
  5. Lasum Gjelwa Džangtšup. Tema taassünniks on näiteks Rigdzin Kunzang Sherab, Paljüli kloostri asutaja.
  6. Ngenlam Gjelwa Tšok Jang. Viimaste uuestisündide hulgas on näiteks karmapa tulkud, Karma Chagme, Chagdu tulkud jne.
  1. Dre Gjelwe Lodrö
  2. Njakist pärit Džnanakumara. Tema uuestisünnid on Dabzang Rinpoched.
  3. Kawa Peltsek
  4.  Khandro Ješe Tsogjel
  5. Langdro Kontšok Džungne. Tema uuestisünd oli näiteks tertön Ratna Lingpa (1403-1478).
  6.  Sokpo Lhapel. Tema uuestisünniks oli näiteks Peljüli kloostri teine troonihoidja.
  7.  Nub Namkhai Ningpo. Üks hilistest uuestisündidest on Namkha Drimed.
  8.  Šang Nanam Ješe de
  9.  Lhalung Pelgi Dordže Wangtšuk. Uuestisündide hulgas näiteks Penor Rinpoche.
  10.  Lang Pelgi Senge. Dzogchen Rinpoched on tema uuestisünnid.
  11.  Khartšen Pelgi Wangtšuk
  12.  Ödren Pelgi Wangtšuk
  13. Pelgi Ješe
  14. Ma Rintšen Tšok
  15.  Nup Sangje Ješe. Tema mõned uuestisünnid: Tulku Urgyen Rinpoche, Padgyal Lingpa, Adeu Rinpoche, Barway Dorje.
  16.  Šubu Pelgi Senge. Tema uuestisünnid on näiteks Thrangu tulkud.
  17.  Pagor Vairotšana
  18.  Ba Ješe Jang
  19.  Gjelmo Judra Ningpo

Neid õpilasi oli rohkem ning vahel on 25 õpilase hulka arvatud ka teisi isikuid. Neile õpilastele omistatakse igasuguseid imevõimeid nagu kaljust läbiminek, päikesekiirtel lendamine jne. Paljudest 25 õpilase uuestisündidest ning teistest Padmasambhava õpilaste uuestisündidest said hiljem kõige olulisemad varandusteleidjad ehk tertönid.

Pärast Lang Darmat ehk Uidum teni impeerium lagunes (valitsusaeg 836-842). Järgnevat sadat aastat kirjeldatakse hilisemates traditsioonilistes allikates kui allakäiguperioodi. Sellest perioodist endast on vähe kirjalikke allikaid. Selle nn „pimeda perioodi“ tõttu hakatakse hiljem eristama budismi kahte lainet – budismi varajast levikut (7.-9. sajand) ning budismi hilist levikut (10. sajandi lõpp kuni 14. sajand). Ningma traditsioonis öeldakse, et kuigi kloostritraditsioon Kesk-Tiibetis katkes, suutsid ilmlikud õpetuste järgijad õpetusliinid katkematutena hoida. Seetõttu hakati ningma koolkonnas hiljem eristama pikka, suulist õpetusteliini ehk „ka ma’t“) ning lühikest varandusteliini ehk „terma’t“.

Alates 10. sajandi lõpust alustas ka ningma traditsioon koos uute tekkivate „uue tõlkeperioodi“ ehk „sarma“ koolkondadega oma identiteedi väljatöötamisega. Nimetus „ningma“, tähistades budistlikku koolkonda, tuli tõenäoliselt kasutusele umbes 13. sajandil. Budismi hilise leviku algusest on teada ka esimesed tertönid, nagu näiteks Sangje Laama (1000-1080) ja Thrapa Ngönše (1012-1090). Nende järel oli kuulsaim üks suurtest tertön-kuningatest Njangrel Nima Özer 1124/36 – 1192/1204). Samal ajal rajab 1159. aastal Khamis Kathok Dampa Dešek (1122-1192) budismi hilise leviku esimese ningma õpetusliiniga seotud kloostri Kathoki. Suulist õpetusliini hoiab Kesk-Tiibetis järjepidevana Zuri perekond. Sellel ajal tegutseb Kesk-Tiibetis ka ningma traditsiooni kuuluv õpetlane Rongzom Tšöki Zangpo (1012–1088) keda peetakse koos hiljem elanud Longtšenpa (1308-1364) ja Džamgön Džu Mipham rinpotšega (1846 -1912) üheks ningma koolkonna „kõiketeadjaks“. Siiski, kui räägitakse “japse sum’ist” ehk “isast ja poegadest”, peetakse silmas kõiketeadjaid Longtšenpad (“isa”), Džigme Lingpat ja Mipham rinpotšed.

11. ja 14. sajandi vahel ilmuvad Vima ningthiki õpetused. Samuti leiab Pema Ledrel Tsel 13. sajandi lõpus Khandro ningthiki õpetused. Suur õpetlane Longtšen Rabdžam ehk Longtšenpa (1308-1364) seob oma teoses Ningthik Japši need kaks õpetusliini üheks. Sellest saab dzogtšeni mengakde klassi kuuluvate õpetuste alus. Ta süstematiseerib ka teised ningma koolkonna õpetused. Tema teosed Seitse varandust („dzö dün“) on dzogtšen mengak’i klassi kuuluva seitsmeteistkümne tantra kommentaarid. Just Longtšenpa oli see, kes ningma õpetused ja filosoofia sellisele kujule viis, mida ka tänapäeval järgitakse. Teda võiks pidada tegelikuks ningma koolkonna (kui süstematiseeritud õpetuste ja vaadete korpust omavat) rajajaks.

Pärast teda tuli palju teisi tertöne, näiteks Urgjen Lingpa (s. 1323), Rigdzin Gödem (1337-1408), Sangje Lingpa (1340-(1487-1583) jne. 17. sajandil saab Urgjen Terdak Lingpast (1646-1714) ühekorraga 5. dalai-laama Lobsang Gjamtso nii õpilane kui ka õpetaja ning tänu dalai-laama toetusele rajab ta Mindrölingi kloostri. Urgjen Terdak Lingpa oli lisaks ka tertön ning mängis olulist rolli õpetusliinide säilitamises. Samal ajal rajati ka teised suured ningma kloostrid: 1665. aastal Peljüli klooster, 1685. aastal Dzogtšeni klooster, pisut hiljem ka Šetšeni klooster (1735).

18. sajandi tertön Džigme Lingpa (1728-1798), kes tundis, et on eriliselt seotud Longtšenpaga ning austas teda väga, sai ilmutuses Longtšenpalt Longtšen Ningthiki õpetused, mis on praeguse ajani väga populaarsed (ka tema on üks ningma koolkonna “kõiketeadjast”.

19. sajandil on tertön Tšokjur Detšen Lingpa (1829-1870) seotud Džamgön Kongtruli ja Khjentse Wangpo algatatud rime (ri med) ehk sektiülese liikumisega. Liikumisega ühinesid ka Patrul rinpotše (1808-1887) ja Džu Mipham rinpotše, kes kirjutas üle 30 köite ning teda peetakse ningma koolkonna üheks kolmest „kõiketeadjast“.

Mipham rinpotše biograafias on kirjas, et enne oma surma olevat ta ühele oma õpilasele öelnud: „Kui tänapäeval tõde rääkida, siis ei kuula sind keegi; kui aga valetada, siis arvavad kõik, et see on tõsi. Ma pole seda kunagi varem öelnud: ma pole tavaline inimene, ma olen bodhisattva, kes omal tahtel uuesti sündis. Kannatused, mida ma selles kehas kogesin, olid lihtsalt harjumuslikud jäljed (bag chag); ent nüüd ei pea ma enam iial karmast tulenevat pimedust kogema… Praegusel lõpuajastul on barbarid teisel pool piiri õpetuse peaaegu hävitanud. Seetõttu pole mingit mõtet, et ma siia uuesti sünniksin… Mul pole enam mingit põhjust määritud maailmavaldades uuesti sündida.“

Skolastika ja kloostrisüsteemi esilekerkimine

 1848. aastal rajas Šenpen Thaje ehk khenpo Šenga (1871-1927) koos Do Kjentse abiga Dzogtšen Šri Senga kooli. Õpetlane Georges Dreyfus ütleb, et ningma koolkonna skolastika eesmärgiks ei olnud mitte ainult India suurte kommentaaride uurimine, vaid ka ningma skolastika edendamine Khamis. Varem olid ningma koolkonnas õpetuste hoidjateks eelkõige ilmlikud mungavanneteta teostajad, kes õpetusi aktsepteeritud õpetusliini kaudu õpilastele õpetasid. Kloostrite rajamine muutis seda olukorda, tähtsustama hakati ka väliseid käitumisnorme, mida hakati samuti nägema kui vaimse teostuse märke. Selle muutusega oli seotud ka sektiülene liikumine, mitte-geluki traditsioonide elavnemine. Nõnda vastanduti mingis mõttes domineerivale geluki koolkonnale. Kuna geluki koolkonnas peeti olulisimaks kloostrisüsteemi, pidid ka teised gelukiga võistelda soovivad koolkonnad looma oma kloostrisüsteemi. Paistab, et just seda khenpo Šenga Dzogtšeni kooli rajades silmas pidas. Hiljem muutis khenpo Šenga Dzogtšeni kloostrikooli väliste õpetuste õppimise keskuseks. See mudel oli alternatiiviks domineerivale geluki mudelile. Khenpo Šenga ja tema järgijad pidasid olulisimaks kommentaaride õppimist, debatti ei peetud nii tähtsaks kui geluki koolkonnas. Ningma kloostritraditsioon muutus arvestatavaks alternatiiviks geluki traditsioonile.

Mõned ningma koolkonna eripärad

 Ningma koolkonna eripäraks on see, et see pole kunagi olnud seotud poliitilise võimuga, mitmete sajandite jooksul polnud välja kujunenud ka tsentraalset kloostrisüsteemi (see kujunes välja alles 17. sajandil). Kuigi kloostritraditsioon muutus alates 17. sajandist olulisemaks, on ningma koolkonnas alati olnud oluline ngakpade (sngags pa) ehk joogide ja ilmlike teostajate traditsioon.

Ningma koolkonnas pole traditsiooniliselt olnud õpetusliinide ülest koolkonna pead. Alles 14. dalai-laama palvel hakati eksiilis koolkonna pead nimetama. Kõige pikemat aega oli koolkonna peaks Dudjom Rinpoche (1904-1987), seda 1960ndadest kuni oma surmani. Tema järel võttis ametiposti üle Dilgo Khyentse Rinpoche (1910-1991) kuni oma surmani, seejärel Penor Rinpoche (1932-2009), kes postilt 2003. aastal lahkus. Pärast teda oli koolkonna peaks Mindroling Trichen Rinpoche (1930-2008), olles seda kuni oma surmani. Seejärel oli koolkonna peaks Trulshik Rinpoche (1923-2011, 2. september), kes hiljuti lahkus. Hetkel on ningma traditsiooni peaks Taklung Tsetrul Rinpoche (sünd. 1926; eelkõige põhjavaranduste ehk džangteri õpetusliini hoidja, õpetab ka longtšen ningthiki ja Pema Lingpa traditsiooni).

Ningma traditsooni õpetused

 Ningma koolkonnas eristatakse pikka, suulist õpetusteliini ehk „ka ma’t“ ning lühikest varandusteliini ehk „terma’t“ . Suulise õpetusliiniga on eelkõige seotud vinaja ja suutrad, samuti mõned kõrgemate tantrate ja dzogtšeniga seotud õpetusliinid. Neid anti tavaliselt edasi perekonnaliini pidi, isalt pojale. Termatraditsiooni nimetatakse lühikeseks seetõttu, et tertön ehk õpetuste leidja on pärast Padmsambhavat kohe järgmine lüli õpetuste edasiandmisel. Tertön ei pruugi õpetusi alati leida füüsilisel kujul, paljud termad on ka nn meeletermad (dgongs gter), mille võib ilmutuse kujul edasi anda Padmsambhava või mõni teine tema lähimatest õpilastest. Lisaks on olemas meeleterma eriliik – „dagnang“ (dag snang) – siinpuhul ei ole õpetuse andjaks inimkujul õpetaja, vaid õpetused saadakse ilmutusena otse buddhaväljadelt mõne buddha, ḍākinī jne käest.

Ningma sangha jaguneb punaseks ja valgeks sanghaks. Punane sangha tähistab munga- või nunnavandeid andnud tsölibaadis elavaid õpetuse teostajaid, valge sangha tähistab ilmlikke teostajaid. Tavaliselt on ka nii, et asjaolude mõjude tõttu võivad teostajad nende kahe sangha vahel liikuda (näiteks mingiks perioodiks rangemad vanded anda jne).

Õpetuste sisu

 Ningma traditsiooni õpetusteks on vinaja, mahajaana suutrad ja kommentaarid (nii India kui ka Tiibeti kommentaarid), vadžrajaana õpetused vastavalt nn vanadele tantratele ning dzogtšen.

Filosoofiline vaade: alguses järgiti Śāntarakṣita ja Kamalaśīla yogācāra-mādhyamaka vaadet (so nagu prāsaṅgika puhul käsitletakse absoluutset tõde prasaṅga meetodi kaudu, ent rääkides suhtelisest tõelusest kasutatakse ka positiivseid väiteid, nii nagu seda tehti varem svātantrika lähenemise puhul).

Alates Longtšenpast lähendas ningma oma vaated rohkem prasaṅgikale, ent säilitati siiski suhtelist tõelust kirjeldava cittamātra vaade. Mipham rinpotše on ningma filosoofilist vaadet kirjeldades öelnud, et absoluutsest tõelusest rääkimiseks tuleb kasutada prasaṅgika meetodit ehk reductio ad absurdum’it (enda tees puudub). See on kõrgem svātantrika meetodist, milleks on süllogismide kasutamine (vaadet peab ta siiski samaks, erinevus on vaid meetodis). Kõrvale ei peaks heitma ka yogācāra suhtelise tõeluse esitust (kaheksa teadvust – kuus teadvust, eraldi kategooriana plekid (plekkidest juhitud tavateadvus) ja ālayavijñāna, nn ladu, kus talletatakse harjumuslikke jälgi). Absoluutselt tasandil käsitletakse meelt tühjana, sellel pole iseolemist. Absoluutne tõelus, suur tühjus on väljaspool kontseptuaalset mõtlemist (spros bral – keerukusest vaba), mis ilmub vaid siis, kui kontseptuaalne meel on „lahustunud“. Mitteduaalne algteadmine, teadmus (ye shes) ei ole vaid lihtne tühjus, milleni on jõutud absoluutse eituse (med dgag) meetodit kasutades, niimoodi võib jõuda vaid kategoriseeritud (rnam grang) absoluutse tõeluseni. Selles mõttes sarnaneb ningma vaade svātantrika vaatele.

John Witney Pettit II ütleb oma doktoritöö, tema poolt tõlgitud ja kommenteeritud Džu Miphami kirjutatud teose „Kindla teadmise lamp“ (Nges shes sgron me), eessõnas (Theory, Practice and Ultimate Reality in the thought of Mipham Rinpoche, 1998) (lk. 7), et kui välises traditsioonis ehk suutrates kirjeldatakse Buddha loomust läbi tathāgatagarbha mõiste, siis ningma koolkonna sisemistes traditsioonides nagu tantrates ja dzogtšenis kirjeldatakse Buddha loomust kui tekkimatut, iseenesest ilmuvat puhast kohalolu, täielikku teadvelolekut (rig pa). Selle mõistmiseks ei kasutata dialektilise filosoofia meetodeid, vaid selliseid, mille kaudu kontseptuaalse, mõistelise mõtlemise kasutamine vaibub ning puhas teadmine avaldub seetõttu iseenesest. Ningma traditsioonis peetakse dzogtšeni kõige vahetumaks vaateks, mille kaudu nähtuste olemust mõista. Dzogtšeni vaate järgi ei ole tõelus (dharmatā) verbaalse või kontseptuaalse analüüsi objekt. Tõelus ja virgumine on identsed. Mipham rinpotše kirjeldab, et kõik filosoofilised vaated, sealhulgas ka dzogtšeni vaade, taanduvad  „jagamatu ühtsuse“ (zung ’jug) printsiibile. Kuigi erinevad filosoofilised vaated käsitlevad seda ühtsust erinevalt, tähendab see kokkuvõttes suhtelise tõeluse (kun rdzob bden pa) ja absoluutse tõeluse (don dam bden pa) mitteduaalsust. Madhyamaka filosoofias kirjeldatakse seda kui nirvaana ja sansaara eraldamatust. Väliselt võib tunduda, et dzogtšeni vaade on madhyamaka ratsionaalse analüüsiga vastuolus, kuid Mipham rinpotše järgi pole see nii. Tema teoses  on kindel teadmine (nges shes) see, mis on vahelüliks vaate ehk filosoofilise teooria (lta ba), kogemuse (vaate kogemine, mis on eduka meeleharjutamise tulemus), vabanemiseni viivate meetodite (thabs) kasutamise ja absoluutse tõeluse vahel, milleni neid vahendeid kasutades jõutakse. Kindel teadmine (nges shes) käib kokku nii vaate kui ka kogemusega, tavateadvuse ja ülima mõistmisega.

Dzogtšeni vaade ei muuda teisi teid (tantrad ja suutrad) kuidagi vähem tähtsamateks, kuna dzogtšeni vaate mõistmine eeldab ka kõigi teiste teede täielikku valdamist ning mõistmist.

„Suure madhyamaka“ mõiste

Philippe Cornu kirjeldab oma entsüklopeedias Dictionnaire Encyclopedique du Bouddhisme (lk. 401), et viimasel sajandil on mõned ningma koolkonna õpetajad kagjü koolkonna mõju tõttu sidunud end nn „suure madhyamaka“ vaatega, mis sarnaneb madhyamaka šentongi (gzhan stong) vaatega. Dzogtšeni trektšö (’khregs chod) vaatega seoses räägitakse madhyamaka-prāsaṅgika-rangtong (rang stong – „endast tühi“) vaatest. Seda täpsemalt siis, kui räägitakse täieliku teadveloleku (rig pa) „algusest peale puhtast“ aspektist (ka dag). Kui räägitakse thögal (thod gal) meetodiga seotud täieliku teadveloleku (rig pa) iseenesest teostunud (lhun grub) valgusest, siis seotakse see madhyamaka šentongi (gzhan stong) ehk „tühi teisest“ vaatega. Selline madhyamaka rangtongi ja šentongi vaate ühendamine ei ole tegelikult ajalooliselt ningma koolkonnale omane, siin on tunda rime liikumise ajal tekkinud kagjü vaadete mõjusid. Mipham rinpotše on selgelt esitanud prāsaṅgika vaate, mis toetub täielikult Longtšenpa vaatele.

Ningma koolkonna õpetuste jaotus üheksaks sõidukiks 

 Ningma koolkonnas hakati õpetusi süstematiseerima 9. sajandist alates. Erinevalt kõigist teistest uutest koolkondadest kasutatakse seal üheksa sõiduki jaotust.

  • Suutrate sõiduk (mtshan nyid kyi theg pa)

1) Śrāvakayāna/nyan thos kyi theg pa (njentö ki thekpa) – kuulajate/kuuljate sõiduk

2) Pratyekabuddhayāna/rang sangs rgyas kyi theg pa (rang sangje ki thekpa) – „Ise Buddha“ sõiduk

3) Bodhisattvayāna/byang chub sems dpa’i theg pa (džangtšup sempe thekpa) – bodhisattvasõiduk

  • Välised tantrasõidukid: tšigjü (phyi rgyud)

4) Kriyā/bya rgyud kyi theg pa (dža gjü ki thekpa) – tegevusetantra sõiduk

5) Ubhayā/(Caryā)/spyod pa’i rgyud kyi theg pa (tšö pe gjü ki thekpa) – käitumistantra sõiduk

6) Yoga/rnal ’byor rgyud kyi theg pa (neldžor gjü ki thekpa ) – ühendusetantra sõiduk

  • Sisemised tantrasõidukid/ nangjü (nang rgyud)

7) Mahāyoga/Upāya/rnal ’byor chen po’i theg pa (neldžor tšenpö thekpa) – suure ühenduse sõiduk

8) Anuyoga/rje su rnal ’byor kyi theg pa (džesu neldžor ki thekpa) – järgneva ühenduse sõiduk

9) Atiyoga/rdzogs chen (dzogtšen) – Suur täius: tegelikult pole eraldi sõiduk, vaid vaade, mis hõlmab endasse kõik teised sõidukid. Jaguneb:

  1. sems sde (semde) – meele osa
  2. klong sde (longde) – avaruse osa
  3. man ngag sde (mengak de) – salajaste juhiste osa

Uutes koolkondades kasutatakse neljaosalist tantrate jaotust. Sisemisi tantraid nimetatakse anuttarayogatantrateks, ka niruttarayogatantrateks (bla na med pa’i rgyud). Öeldakse, et nii vana koolkonna kõrgeima õpetuse dzogtšeni kui ka uute koolkondade mahāmudrā õpetuste viljad on sarnased.

Tantra ja dzogtšeni tekstid ningma traditsioonis

 Paljud uute tekkitavate koolkondade pooldajad avaldasid kahtlusi mõnede ningma tantrate India päritolu osas. Just välismaise, tavaliselt India päritolu tõestamine (näiteks sanskritikeelse originaali olemasolu) oli budismi hilise leviku alguses üheks olulisimaks kriteeriumiks õpetuste ehtsuse hindamisel. Seepärast jäeti Butön Rintšen Drupi (1290-1364) juhendamisel koostatud budistlikust kaanonist (Kangjur ehk „Buddha sõna“ ning Tengjur ehk „Kommentaarid“) enamik ningma tekste välja.

Seetõttu organiseerisid ningma koolkonna esindajad oma tekstid, mis koosnesid peamiselt mahāyogaanuyoga ja atiyoga ehk dzogtšeni tantratest, ühtsesse kogusse ehk Ningma Gjubumi („Sada tuhat ningma tantrat“). Selles sisalduvad peamiselt suulise õpetusliini ehk „ka ma’sse“ kuuluvad tekstid, ka mõned üksikud termatekstid. Sellest kogust on mitmeid erinevaid versioone, üheks näiteks võiks tuua Dilgo Khyentse Rinpoche välja antud kogu, mis koosneb 36 köitest, millest 10 köidet on atiyoga tekstid, 3 köidet anuyoga tekstid, 6 köidet mahāyoga tantrad, 13 köidet mahāyoga sādhanad, 1 köide kaitsejumalustega seotud tantrad ning 3 köidet katalooge ning ajaloolist tausta selgitavaid tekste.

Mahāyoga kategooriasse kuuluvad kõige tähtsamad Kaheksateist suurt tantrat, nende hulgas on viis juuretantrat („keha, kõne, meele, heade omaduste ja tegevustega kooskõlas olevad viis juuretantrat“), viis teostamistantrat, viis tegevustantrat ning kaks lisatantrat. Need on koos tuntud kui Māyājāla. Guhyagarbhatantra (Gsang ba snying po) on kõikidest teistest ülim ning sisaldab kõigi teiste mahāyoga tantrate tähendust. Anuyoga juuretantraks peetakse Do gongpa düpat (Mdo dgongs pa ’dus pa ehk „Kõiki kavatsusi ühendav suutra“). Atiyoga sem de juuretantraks peetakse Kündže gjelpo tantrat, („Kõikeloov valitseja“).

Kõige tähtsam termakollektsioon on „Hinnaline termade varalaegas“ ehk „Rintšen terdzö“. Selle koostas 19. sajandil Džamjang Khjentse Wangpo korraldusel Džamgön Kongrul ning sellesse kogusse kuulub tuhandeid termasid.

Idamite ja dharmakaitsjatega seotud meeleharjutused

 Kõige rohkem on ningma koolkonnas jumalus Vadžrakilayaga seotud teostusmeetodeid. Kolm peamist ningma koolkonna kaitsjat on Ngak sung ma ehk Ekadžati, Rāhula (Gza’) ja Vajrasādhu (Rdo rje legs pa).

Olulised ningma koolkonna õpetlased

 Longtšen Rabdžampa (1308-1364) 

Aegade jooksul on ningma koolkonnas olnud palju suuri õpetajaid. Kõige kuulsaim neist on õpetaja ja õpetlane Longtšenpa, kes on tuntud kui üks kolmest „kõiketeadjast“. Selline tiitel antakse neile, kelle filosoofilised vaated on täiesti eksimatud. Ta kirjutas väga palju. Eelkõige on ta tuntud kui ningma koolkonna filosoofilise vaate esitaja, täpsemalt dzogtšeni vaate esitaja. Tema tähtsamateks töödeks on „Seitse varandust“ („dzö dün“), „Meele loomuses puhkamise kolm tsüklit“ („Ngelso korsum“), „Loomuliku vabanemise kolm tsüklit“ („Rangdröl kor sum“) ning „Kolm sisimat olemust“ (Jangthik nam sum“). Longtšenpa süstematiseeris põhjalikult dzogtšeni õpetused tekstis, mille pealkiri on Neljaosaline sügavaim olemus ehk Ningthik Jabši.

Džamgön Džu Mipham Gjamtso (1846–1912)

„Suur Mipham“ sündis 1846. aastal Khamis. Kuna ta oli saavutanud kõrge teostuse nii õpetlasena kui ka meeleharjutuste teostajana, peeti teda Mandžušri kehastuseks. Tema käest paluti, et ta koostaks ningma koolkonna filosoofilise vaate kokkuvõtte. Seda polnud keegi varem ningma koolkonnas kõiki filosoofilisi vaateid arvesse võtvalt teinud.  Ta koostas seega mitmeid teoseid nii suutrate kui ka vadžrajaana õpetustega seonduvalt. Samuti kirjutas ta väga palju dzogtšeni vaate kohta. Öeldakse, et kõik oma teosed kirjutas ta ilma vähimagi pingutuseta. Tema teosed olid ningma õpetusliinile väga olulised, temast endast sai väga hinnatud õpetaja, tema õpilasteks olid kõikide tiibeti budistlike koolkondade järgijad. Mipham rinpotše teosed pole alusteosteks mitte ainult ningma skolastilisele traditsioonile, vaid on tähtsad ka kagjü õpetusliinis. Koos Longtšenpaga peetakse Mipham rinpotšed ningma koolkonna kõige tähtsamaks õpetlaseks.

Kuus „emakloostrit“

 Traditsiooniliselt öeldakse, et ningma koolkonnas on kuus tähtsaimat kloostrit ehk „emakloostrit“, kuigi vahel kuuluvad nende kuue hulka pisut erinevad kloostrid. Alguses olid kuue hulgas Dordže Drak, Mindröling, Pelri Kesk-Tiibetis ning Katok, Peljül ja Dzogtšen Ida-Tiibetis Khamis. Pärast Pelri kloostri allakäiku ning Šetšeni kloostri esiletõusmist sai koha kuue hulgas Šetšen (asub Khamis). Vahel on Katoki kloostri asemel kuue hulgas Dodruptšeni klooster. Palju ningma traditsiooni kuulsaid kloostreid on ka Tiibetis väljaspool, näiteks Bhutanis, Sikkimis ja Nepalis (pärast eksiili põgenemist on ningma õpetusliinide juhid Indias ningma kloostritraditsiooni taastada püüdnud).

Tänapäeva õpetajad

 Siin on välja toodud vaid mõned tuntumad ningma traditsiooni kuuluvad õpetajad, hiljuti lahkunud või endiselt tegevad.

  • Dudjom Rinpoche (Bdud ’joms rin po che) (1904-1987), History of Nying ma School autor.
  • Chögyam Trungpa (Chos rgyam drung pa) (1939-1987). Rajas USAs 1974. aastal Naropa Instituudi, millest hiljem sai Naropa Ülikool. Ta rajas Shambala-nimelisi keskusi üle maailma.
  • Dilgo Khyentse Rinpoche (Dil mgo mkhyen brtse rin po che) (1910-1991).
  • Gonpo Tseten Rinpoche (1906-1991).
  • Tulku Urgyen Rinpoche (sprul sku O rgyan rin po che) (1920-1996), nii ningma kui ka kagjü õpetusliinide hoidja.
  • Chhimed Rigdzin Rinpoche (’Chi med rig ’dzin rin po che) 1922-2002), Khordongi džangteri traditsioon. Rajas kloostri Indias Siliguri lähedal, templi Poolas Kudowa Zdroj lähedal ning hetkel ehitatakse seda ka Eestis Umbusil.
  • Chagdud Tulku (Lcags mdud sprul sku) (1930-2002).
  • Khenpo Jigphun (mkhan po ’Jigs med phun tshogs) (1933-2004). Tiibetis tänapäeva ühe parima õppeasutuse Larung Gari (bla rung sgar) rajaja 1980ndatel Khamis.
  • Minling Trichen Rinpoche (Smin gling khri chen rin po che) (1931-2008). Rajas Indias Dehra Dunis 1976. aastal Mindrölingi kloostri.
  • Penor Rinpoche (Pad ma nor bu rin po che) (1932-2009). Rajas Lõuna-Indias Byalakuppes Namdrolingi Instituudi, kus õpivad tuhanded mungad, nunnad ja laamad, see on hetkel suurim ningma instituut maailmas.
  • Khetsün Zangpo Rinpoche (Mkhas btsun bzang po rin  po che) (1920-2009). Kuulus ngakpade liini. Väga paljude tiibetikeelsete teoste autor, nt 12-köiteline Biographical Dictionary of Tibet and Tibetan Buddhism jne. Tema klooster on Nepalis Sundrarijalis.
  • Trulshik Rinpoche (1922-2011). Rajas Nepalis Thupten Chölingi kloostri, mis on suurim Nepalis.
  • Chatral Rinpoche (Bya bral rin po che) (sünd. 1913).
  • Taklung Tsetrul Rinpoche (Stag lung rtse sprul rin po che) (sünd. 1926). Džangteri ehk põhjavaranduste traditsioon. Rajas Põhja-Indias Shimlas Dordže Draki kloostri haru, seal töötab ka traditsiooniline šedra (instituut).
  • Yangthang Rinpoche (sünd. 1923, Sikkim).
  • Dodrupchen Rinpoche (Rdo grub chen rin po che) (sünd. 1927), Sikkim, Gangtok.
  • Tarthang Tulku Rinpoche (Dar than sprul sku rin po che) (sünd. 1934). Tutvustas Läänes esmakordselt kumnje (sku mnye) tehnikat.
  • Chogyal Namkhai Norbu (Chos rgyal nam mkha’ nor bu) (sünd. 1938). Rajas 1981. aastal Itaaliasse Toskaanasse Merigar Westi keskuse, kus toimuvad regulaarsed kursused ja õpetused.
  • Alak Zenkar Rinpoche (A lags gzan dkar rin po che), (sünd. 1943), tegutseb Tiibetis Khamis.
  • Sogyal Rinpoche (Bsod rgyal rin po che) (sünd. 1947). Tiibeti raamat elust ja surmast autor. Rigpa keskuste rajaja, neid on üle maailma umbes saja ringis.
  • Gangteng Tulku Rinpoche (Sgang steng rin po che) (sünd. 1955 Bhutan), Pema Lingpa termatraditsioon. 2011. aasta jaanuarist alustas tööd Longchen Rabjami Instituut, nn „virtuaalne shedra“ Lääne inimestele, 8-aastane programm, kodulehelt on võimalik vaadata sissejuhatavat videot: http://www.longchenrabjam.org/
  • Dzongsar Jamyang Khyentse Rinpoche (sünd. 1961, Bhutan), ka filmitegija, eesti keeles tema raamat „Mis teeb budistist budisti“. Juhib Indias Deer Park Instituuti, kus toimuvad igal aastal kursused ka Lääne inimestele. Samuti on budistliku kaanoni tõlkimisega inglise keelde projekti üks eestvedajatest: http://khyentsefoundation.org/index.php. Samuti on algatanud Dharma Gar projekti neile, kes soovivad süstemaatiliselt ja intensiivselt  praktiseerida (minimaalselt kolmeaastane programm).
  • Chamtrul Lobsang Gyatso (sünd. 1963, Tiibet), khenpo Jigphuni õpilane.
  • Patrul Rinpoche (dpal sprul rin po che) (sünd. 1963) juhib Belgias Zangdok Pelri Instituuti (süstemaatilist budistlikku haridust pakkuv programm Lääne inimestele):http://zpi.patrulrinpoche.net/
  • Dzigar Kongtrul Rinpoche (sünd. 1964).
  • Shechen Rabjam Rinpoche (Zhe chen rab ’byams rin po che) (sünd. 1966).
  • Khandro Rinpoche Tsering Paldrön (Mkha’ ‘gro rin po che tshe ring dpal sgron) (s. 1967) – üks vähestest naissoost õpetajatest tiibeti budistlikus traditsioonis. Ta on rajanud mitmeid keskusi nii Läänes kui ka Indias. Õpetab nii ningma kui kagjü traditsioonist lähtuvalt.

Mõned kasutatud materjalid

. 28, nr 2, 2006, lk. 273-297.

PETTIT, John W., Mipham’s Beacon of Certainty: Illuminating the View of Dzogchen, the Great Perfection. Studies in Indian and Tibetan Buddhism. Boston: Wisdom Publications, 1999.

ROERICH, George, tõlkija. ‘Gos lo tsa ba gzhon nu dpal, The Blue Annals, Delhi:  Motilal Banarsidass, 1996.

SMITH, Gene E. Among Tibetan Texts: History and Literature of the Himalayan Plateau. Boston: Wisdom Publications, 2001.

http://www.rigpawiki.org 2011, oktoober.

http://www.treasuryoflives.org/ 2011, oktoober. (Himaalaja religioossete õpetajate elulood).

http://vajrayana.faithweb.com/rich_text_6.html  2011, oktoober (siia on üles laaditud mitmed budismialased doktoritööd

http://en.wikipedia.org/wiki/Nyingma        2011, oktoober.

http://www.rangjung.com/gl/25_disciples.htm     2011, oktoober

Mõnede tekstis esinevate tiibetikeelsete nimede ja terminite transliteratsioon tekstis ilmumise järjekorras

Vana tõlketraditsioon – (snga ’gyur)

mantrajaana –  (sngags kyi theg pa)

salajased mantrad –  (gsang sngags)

Vana kroonika – Ba še, (Dba bzhed) – on olemas selle kroonika erinevaid versioone: nime, milles on eestäheks „d“, peetakse vanimaks kroonikaks, hilisemate kroonikate eestäheks on „s“

Jumbulagang, (Yum bu gla sgang)

„Zama toki ningpo“, (Za ma tog gi snying po)

„Mutra tšagya tsuktor drime“, (Mu tra’ phyag rgya gtsug tor dri med)

‘Gos lo tsā ba Gzhon nu dpal, „Depter ngönpo“,  (Deb ther sngon po) ehk „Sinised annaalid“

seadmuse ajalood – tšöndžung, (chos ‘byung)

Buddha (rjo bo), tõlkes „isand“

terma (gter ma)

Njangrel Nima Özer (Nyang ral nyi ma ’od zer)

Katang zanglingma (Bka’ thang zangs gling ma ehk Vasktempli kroonika)

Urgjen Lingpa (O rgyan gling pa)

Pema katang (Pad ma bka’ thang)

Katang denga (Bka’ thang sde lnga)

Ješe Tsogjel (Ye shes mtsho rgyal)

Nüden Dordže (Nu ldan rdo rje)

Drime Künga Ningpo (Dri med kun dga’ snying po)

Kawa Peltsek (Ska ba dpal brtsegs),

Tšokro Lu’i Gjeltsen (Cog ro klu’i rgyal mtshan)

Ma Rintšen Tšok (Sma rin chen mchog)

(rje ’bangs nyer lnga – isand ja alamad)

Guru Tšöwang (Gu ru Chos dbang)

Khjentse Wangpo (Mkhyen brtse dbang po)

Denma Tsemang (Ldan ma rtse mang)

Dordže dudžom Nanamist (Sna nam pa rdo rje bdud ’joms)

Drokben kjetšung lotsawa (Khye’u chung lo tsa ba)

Tertšen Düdül Dordže (Gter chen bdud ’dul rdo rje)

Zhenchen Rabjam Tenpe Gyaltsen (Gzhan chen rab ’byams bstan pa’i rgyal mtshan)

Khordong Nüden dorje (Nus ldan rdo rje)

Düdžom Lingpa (Bdud ’joms gling pa)

Kyabdže Düdžom Rinpoche (Skyabs  rje Bdud  ’joms rin po che)

Lasum Gjelwa džangtšup (La gsum rgyal ba byang chub)

Peljül (dpal yul)

Ngenlam Gjelwa tšok jang (Ngan lam rgyal ba mchog dbyangs)

Karma Chagme (kar ma chags med)

Dre Gjelwe lodrö (’Bre rgyal ba’i blo gros)

Njakist pärit Džnanakumara (Gnyags Dznyana ku ma ra)

Kawa Peltsek (Ska ba dpal brtsegs)

Khandro Ješe tsogjel (Ye shes mtsho rgyal)

Langdro Kontšok džungne (Lang gro dKon mchog ‘byung gnas)

Sokpo Lhapel (Sog po lha dpal)

Nub Namkhai ningpo (Nam mkha’i snying po)

Šang Nanam ješe de (Zhang sna nam ye shes sde)

Lhalung Pelgi dordže wangtšuk (Lha lung dpal gyi rdo rje dbang phyug)

Lang Pelgi senge (Rlangs dPal gyi seng ge)

Khartšen Pelgi wangtšuk (Mkhar chen dpal gyi dbang phyug)

Ödren Pelgi wangtšuk (‘O bran dpal gyi dbang phyug)

Pelgi Ješe (Dpal gyi ye shes)

Ma rintšen tšok (Rma rin chen mchog)

Nup Sangje ješe (Gnubs sangs rgyas ye shes).

Šubu Pelgi Senge (Shud bu dPal gyi seng ge)

Pagor Vairotšana (Pa gor bai ro tsa na)

Ba ješe jang (Sba Ye shes dbyangs)

Šubu Pelgi senge (Shud bu dPal gyi seng ge)

Gjelmo Judra ningpo (Rgyal mo g.yu sgra snying po)

Tertön (gter ston)

Lang Darma (Glang dar ma)

Uidum tsen (U’i dum brtan)

„ka ma“ (bka’ ma)

„sarma“ (gsar ma)

Sangje Laama (Sangs rgyas bla ma)

Thrapa Ngönše (Sgrwa pa sngon shes)

Kathok Dampa Dešek (Kaḥ thog pa dam pa bde gshegs)

Rongzom Tšöki Zangpo (Rong zom chos kyi bzang po)

Longtšenpa (Klong chen pa)

Džamgön Džu Mipham rinpotše (’Jam mgon ’ju mi pham rin po che)

Vima Ningthik (bi ma snying thig)

Pema Ledrel Tsel (Padma las ’brel rtsal)

khandro ningthik (mkha’ ’gro snying thig)

Ningthik Japši (snying thig ya bzhi)

mengakde (sman sngags sde)

Seitse varandust“ (Mdzod bdun)

Urgjen Lingpa (O rgyan gling pa)

Rigdzin Gödem (Rig ’dzin rgod ldem)

Sangje Lingpa (Sangs rgyas gling pa)

Dordže Lingpa (Rdo rje gling pa)

Ratna Lingpa (Rat na gling pa)

 Pema Lingpa (Pad ma gling pa)

Ngari Pantšen Pema Wangjel (Mnga’ ri pan chen  pad ma dbang  rgyal)

Urgjen Terdak Lingpa (O rgyan gter bdag gling pa)

Lobsang Gjamtso (Blo bzang rgya mtsho)

Mindröling (smin sgrol gling)

Dzogtšen (rdzogs chen)

Šetšen (zhe chen)

tertön Džigme Lingpa (’Jigs med gling pa)

Tšokjur Detšen Lingpa (Mchog ’gyur bde chen gling pa)

Džamgön Kongtrul (’Jam mgon kong sprul)

Khjentse Wangpo (mkhyentse dbang po)

rime (ri med)

Patrul rinpotše (Dpal sprul rin po che)

Džu Mipham rinpotše (’Ju mi pham rin po che)

Šenpen Thaje (Gzhan phan mtha’ yas)

khenpo Šenga (mkhan po Gzhan dga’)

Do Kyentse (Mdo mkhyen rtse)

Dzogtšen Šri Sengha (rdzogs chen srwi sengha)

Meeletermad, gongter (dgongs gter)

njentö ki thekpa ( nyan thos kyi theg pa)

Butön Rintšen Drup (Bu ston rin chen grub)

Kangjur (Bka’ ’gyur ehk „Buddha sõna“)

Tengjur (Bstan ’gyur ehk „Kommentaarid“)

Kaheksateist suurt tantrat (bshad pa dang cha mthun gyi rgyud sde bco brgyad)

Viis juuretantrat (rtsa ba sku gsung thugs yon tan phrin las kyi rgyud chen po lnga)

Viis teostamistantrat (sgrub pa lag len du bstan pa rol pa’i rgyud chen po lnga)

Viis tegevustantrat (spyod pa’i yan lag tu ‘gro ba’i rgyud chen po lnga)

Kaks lisatantrat (ma tshang  kha bskong ba’i rgyud chen po gnyis)

„Kündže gjelpo“ (Kun byed rgyal po)

Teksti koostanud: Kadri Raudsepp

Advertisements