Chhimed Rigdzin rinpotše

Khordongi tulku ja suur tertön Chhimed Rigdzin rinpotše (1922-2002)

09_rin_allein_01
Chhimed Rigdzin rinpotše

In English: www.khordong-india.org

Tema Pühadus Khordongi suur tertön ja tulku Chhimed Rigdzin Rinpoche, tuntud ka kui C.R. Lama, oli ningma koolkonna üks tähtsamatest tänapäeva õpetajatest. Ta sündis 1922. aastal Tiibetis Khamis. Kui ta oli nelja-aastane, kinnitasid mitmed kõrged õpetajad nagu 13. dalai-laama, Minling Trichin rinpotše ja Sakya Trizin, et Chhimed Rigdzin on suure tertöni Nüden Dordže Drophen Lingpa (nus ldan rdo rje ’gro phan gling pa) uuestisünd ehk neljas Nüden Dordže.

Nüden Dordže õpetusliin saab alguse Šariputrast, kes oli Buddha üks põhiõpilasi, ning läheb edasi Hūṃkarani, kes oli Garab Dordže (dga’ rab rdo rje) õpilane, ning sealt edasi Khjetšung Lotsawani, kes oli üks 25st Padmasambhava õpilasest.

Chhimed Rigdzin rinpotše trooniti Khordongi kloostris Khamis, kui ta oli nelja-aastane. Ta sai hariduse mandalakunstis, grammatikas, filosoofias ja tantrates. Seitsmeaastaselt hakkas ta tegema imetegusid. Öeldakse, et ta jättis kaljule oma jalajäljed ja purustas palja käega kalju. Seitsmeaastaselt leidis ta ka oma esimese terma, mille Padmasambhava oli 8. sajandil peitnud.

Chhimed Rigdzin rinpotše lõpetas formaalse haridustee 19-aastaselt, mil talle omistati „dordže lopön tšenpo“ (mahāvajrācārya) tiitel, mis on võrdne doktorikraadiga. Seejärel lahkus ta oma õpetaja Tulku Tsullo nõuandel kloostrist ning alustas Tso Pemas Indias kolme aasta pikkust eraldusperioodi. Pärast seda külastas ta ngakpana kõiki palverännakukohti nii Tiibetis, Sikkimis, Bhutanis kui ka Indias.

Aastatel 1954-1987 oli rinpotše Indias Šantiniketanis (Lääne-Bengaalia) Vishvabharati ülikoolis indo-tiibeti osakonna juhataja. 1950ndate lõpus kutsus professor Tucci teda ka Rooma õpetama. Sellel ajal kohtas ta paavst Johannes XXIIIndat. Järgmisel aastal kutsus professor Hofmann teda Münchenisse õpetama.

1985. aastal oma Tiibetis-käigu ajal sai ta tuntuks kui „vikerkaareõpetaja“, sest ükskõik kuhu ta ka ei läinud, ilmusid taevasse vikerkaared. Mahabodhi ühing Indias omistas talle ta tegevuse ja õpetuste levitamise eest austava tiitli „bodhisattva“. Alates 1987. aastast, mil rinpotše läks pensionile, külastas ta igal aastal Euroopat, kus ta juhendas väikest, kuid pühendunud õpilaste gruppi. Rinpotšed peeti ka Padmasambhava meele kehastuseks.

Rinpotše õpetusstiil oli üsna ebatavaline. Oma elu viimastel aastatel ei andnud ta enam traditsioonilisi, pikki õpetusi, tema läheduses viibimine oligi tegelik õpetus. Ta õpetas inimesi kõiksuguste olemasolevate vahenditega: andis isiklikke juhiseid, heitis pilgu, tegi käeliigutuse, käratas peale…

„Enne virgumine, siis õppimine“, tavatses ta oma õpilastele öelda. Praktiseerimine oli tema õpetusstiili tõeliseks tuumaks. Järgnev on katkend Tulku Thondupi meenutustest, mida ta rääkis Indias 2003.-2004. aasta võilambipalvuse ajal. Ta räägib rinpotšest nõnda:

„On veel üks tähtis asi, mida teiega jagada soovin, loodan, et proovite selle meeles hoida. Erinevatel õpetajatel on erinevad õpetamise viisid, erinevat moodi kohustused ja õpilastega tegelemine. Mõned õpetavad tänavatel ja turgudel. Teised elavad eraklates või koobastes mediteerides ja palvetades. Mõned õpetavad filosoofilisi tekste – see tekst, too tekst – ja rõhutavad raamatute intellektuaalset ja filosoofilist külge. See kõik on suurepärane. Mõned õpetajad tahavad, et me meele olemuse üle aastaid mõtiskleksime. Mõned õpetajad soovitavad tekste retsiteerida või mantraid lausuda. Rinpotše oli õpetlane ja ta õpetas filosoofilisi tekste, aga tema rõhuasetus oli rituaalidel. Rituaalide, pühitsuste ja palvete kaudu andis ta oma enda väe teistele edasi, ta jagas oma enda õnnistusi teistega ja oma enda täieliku mõistmiseni jõudnud meelt oma õpilaste meelega. Pühitsuste kaudu aitas ta oma õpilastel jõuda vaimsete kogemusteni ning aitas neil äratada tarkust, kaastunnet, usaldust, mida iganes nad endas äratada võisid. Rinpotše liikus üheksa sõiduki vahel vastavalt tema juurde tulnud inimeste, kes iganes nad ka polnud, vajadustele. Seetõttu näitas ta ennast olendite aitamiseks väga erinevatest külgedest. Vahel oli ta väga lahke ja õrn, vahel väga karm ja šokeeriv.

Rinpotšed kirjeldada on väga raske, sest ta oli nii ettearvamatu, kuna tema meel ei olnud kinni dualistliku tajumise köidikuis.“

Tulku Thondup jätkab: „Arvan, et kõik teist tundsid, et rinpotšel on hämmastavad omadused, uskumatu jõud ja tugevus, üllatav kindlustunne. Jah, vahel oli ta järsk, karm, näitas oma tuju välja. Aga alati oli tunda tema hämmastavat armastust ja lahkust, mis iganes ta ka ei öelnud või ei teinud. See on imeline, kuidas ta ühel hetkel võis kellegagi pragada ja vihast nägu teha, ent järgmisel hetkel ümber pöörata ning suurima lahkuse ja armastusega naeratada. Meiesugustel, kui me vihastame ja endast välja läheme, võtab aega, enne kui me uuesti maha rahuneme ja jälle naeratada suudame. Tema oli raevukas ja kaastundlik samaaegselt. Ühelt poolt avaldas ta oma raevukat vormi, teisalt kaastundlikku, armastavat ja rahumeelset vormi, kus polnud tõelisest vihast jälgegi.

Tol ajal ma selle kõige peale ei mõelnud. Aga hiljem mõistsin, et see tähendas seda, et rinpotše jaoks oli kõik kui mäng, näitlemine, etendus. Kõik viibivad võrdsuse seisundis, nagu Buddha, kelle raevukas ja rahulik ilme on ülimas rahus ühinenud. Ta ei olnud südames vihane, vaid käitus väliselt niimoodi põhjusega, avaldudes kui raevukas buddha.

Rinpotše oli suur saavutanu, virgunud tantraõpetaja. Paljud tema õpilased on olnud imeliste asjade tunnistajateks.“ Tulku Thondup ütleb:

“1980ndate paiku läksin Ühendriikidesse ja nägin rinpotšed pärast seda väga harva, ma ei tea, kuidas ta hiljem õpetas. Aga enne seda, kui rinpotše rituaale läbi viis, siis, kui tal ei olnud veel palju õpilasi, kes iganes seal ka polnud, paljudel neist olid imelised kogumused. Nad tundsid teatud virgumise, vaimse mõistmise tunnet, energiat, jõudu, tarkust, ükskõik kuidas seda ka ei nimetataks. See juhtus rituaalide ajal, pühitsuste ajal, tsokirituaalide ajal, eriti aga siis, kui lauldi seitsme värsi palvet. See oli rinpotše vahendiks teisteni jõudmisel ja teiste aitamiseks. Arvan, et paljud teist, kes te tema õpilased olete, olete seda tundnud ja rinpotše on teid niiviisi aidanud.“

Chhimed Rigdzin rinpotše õpetused kummarduste vajalikkuse kohta

Katkend Chhimed Rigdzin rinpotše kummarduste tegemise praktikast: „Aga neile, kes kummardusi ei tee, neile, kes räägivad ainult tühje sõnu nagu jänes ühes loos, pole see tekst vajalik. Need, kes pole kummardusi teinud, aga kes ütlevad, et nad on sada tuhat kummardust teinud, panevad tarkusesilmaga olendeid selliste valede tõttu häbi tundma.

Kuigi meele arendamise tehnikad on viies dharmatraditsioonis (bön, ningma, sakja, kagjü ja geluk), pisut erinevad, ei leia me kuskilt, et oleks öeldud, et saja tuhande kummarduse tegemine pole vajalik. Kõik viis dharmatraditsiooni ütlevad, et kummardused on ilmselgelt väga olulised ja vajalikud, seda on selgitatud paljudes tekstides.

Veelgi enam, igas religioonis, moslemite, kristlaste, hindude jne edasi hulgas on pea ja kehaga kummardamise komme olemas. Austavalt kummardatakse õpetajale või kõrgetele riigiametnikele igal pool maailmas, see on tiibeti maani kummardusega samaväärne. Kunagi pole õpetatud, et mõnedele pole kummarduste tegemine vajalik. Kui sa ütled: “Minu õpetaja ütles mulle,“ siis ei usuks sind keegi. Sest ammustest aegadest alates kuni tänapäevani pole õpetajad taolisi asju ütelnud.

Kui sulle on seda kunagi öeldud, tähendab see seda, et sa oled suurem kui Vadžradhara ise või on see keegi, kes pole tiibetlane ja kehastab õpetajat nagu hunt, kes lambanahku kannab.

See pole aga kõik. Inimesed lähevad igal pool kirikutesse ja templitesse. Moslemid avaldavad austust oma pühakujudele, budistid kummardavad, kristlased ütlevad „Aamen“, hindud ütlevad „Pranam“. Need tegevused on kõik kummardustega sarnased.

Religioossed inimesed igal pool langetavad oma pea alla või laskuvad austuse avaldamiseks põlvili. Peale selle ka igal pool, kus on mingi tähtis kogunemine, juhid ja teised tervitavad oma sõpru, kõigil on hea meel oma tuttavaid näha, surutakse kätt ja lehvitatakse. Need tervitused on kõik kummarduste lühike versioon.

Igal pool maailmas on inimesed alati kas oma õpetajatele, vanadele tarkadele või tänapäeva maailma rahvajuhtidele austust avaldada tahtnud.

Kui sellistel rasketel aegadel on vaja austust avaldada isegi tavalistele olenditele – kuidas saab olla siis ebavajalik Kolmele Kalliskivile austuse avaldamine? Nõnda kogub igaüks oma pälvimusi. Isegi kui austus, mida avaldatakse tavainimestele, kelle egod on robustsed ja teod mõtlematud, põhjustab neis inimestes hiiglasliku uhkuse kasvamist, millel on petlikud tagajärjed, siis endale pälvimuste kogumine ei ole kunagi teistele häda tekitamise põhjuseks.

Kui väline, nähtav maailm on puhastatud kui paradiis, siis selle elanikud ilmuvad kui jumalad ja jumalannad. On oluline teada, et selline on nende loomulik seisund.

Vastavalt kõrgemate sõidukite õpetustele (4.-9. sõiduk) ja nii, nagu seda selgitati seadmuseratta kolmanda pööramise ajal: kõigil olenditel on budaloomus, seega need, kelle vaade on puhas, peavad kõiki olendeid austama.

Kui keegi mõistab subjekti ja objekti kahesuseta olemuse suure tarkuse tõde, on ta nagu päike, mille loomuseks on kuumus ja kõikjale ulatuvad suurepärased kiired – siis pole kummarduste tegemine vajalik.

Vastavalt meie ehtsates tekstides kirjeldatud välistele, sisemistele ja salajastele varjupaigaobjektidele, mida on kokku üheksa, tuleb varjupaika minna tõeliselt ja väga kindlameelselt. On väga oluline teha 100 000 kummardust.“

Selle kirjutas hulkuv kerjus, haige inimene Chhimed Rigdzin teiste olendite hüveks ajal, mil ta ise ei suutnud kummardusi teha. Inglise keelde pannud C.R. Lama ja James Low.

Tulku Thondup rinpotše kirjutab oma sidemest Chhimed Rigdzin rinpotšega.

„Olen Chhimed Rigdzin rinpotšega olnud väga seotud. Suur tertön Khordong tertšen Nüden Dordže oli esimese Dodrupchen rinpotše onupoeg. Tulku Tshultrim Zangpo (tulku Tsullo), kes oli rinpotše põhiõpetaja, oli kolmanda Dodrupchen rinpotše õpilane. Shugchungi kloostris, mis oli tulku Tshultrim Zangpo peaklooster ja asus umbes 30 kilomeetri kaugusel Dodrupcheni kloostrist, tunnistati mind khenpo Könme taassünniks. See khenpo oli Dodrupcheni kloostri 20. sajandi alguse üks neljast suurest khenpost, kes tegelikult elas Shugchungi kloostri eraklas. Ta ehitas kloostrisse ka suure stuupa. Shugchung on Khordongi õpetusliini üks kolmest suurest kloostrist. Teisteks kloostriteks on Khordong ja Bane. Tertul (tertön ja tulku) Chhimed Rigdzin rinpotše lahkus Khamist noores eas. Alguses jäi ta aastateks Kesk-Tiibetisse, minnes seejärel edasi Indiasse, kus ta elas elu lõpuni.

1957. aastal põgenes ta koos kjabdže Dodrupchen rinpotšega Indiasse. 1962. aastal sattusin rinpotšega juhuslikult kokku Kalimpongis (pärast seda, kui ta oli Itaaliast ja Saksamaalt tagasi pöördunud). Ta kutsus mind kohe Šantiniketani ja lubas aidata, juhul kui mul on vaja rahalist abi või tööd. Tollel ajal oli rinpotše ainuke tiibetlane, kes India ülikoolis õppejõuna töötas. Mõni aeg hiljem läksin Šantiniketani ja rinpotše aitas mul ülikooli kaudu India Ülikoolide Stipendiumide Komisjonile stipendiumitaotluse esitada – et võiksin uurimistööd teha.

1963. aastal saingi uurimistöö stipendiumi ja jäin kolmeks-neljaks aastaks rinpotše perekonda elama ja tegin oma uurimustööd. Ta hoolitses minu eest nagu isa või vend, võttes mind oma tiiva alla. See oli rahulik, kuid väga eriline aeg Šantiniketanis, pean seda oma mälestustes väga kalliks.

1967. aastal pakkus Lucknowi ülikool mulle õppejõu kohta (abiprofessor). Kolisin Lucknowi, kus õpetasin üheksa aastat. 1976. aastal tänu rinpotše suurtele pingutustele pakkus Šantiniketani ülikool mulle õppejõu kohta (abiprofessor). Kolisin tagasi ja õpetasin seal neli aastat. Elasin jällegi neli aastat rinpotše perekonnas.

1980. aastal kutsuti mind Harvardi ülikooli külalisprofessoriks ning Indiasse tagasi ma enam ei pöördunud.

Rinpotše on ningma ajaloos üks väga olulisi isikuid. Temas oli ühendatud hämmastav jõud ja armastus, mida on väga raske leida. Rinpotše armastas mind nagu oma venda või last ja hoolitses minu eest. Ta tahtis, et ma õpetaksin ja oleksin nagu õpetaja, laama (guru). Mina aga eelistasin kirjutada ja loenguid pidada.

Loodan, et rinpotše õpilased võivad edasi tunda rinpotše õnnistuste jõudu, mida ta nii lahkelt nendega jagas, laskumata ei intellektuaalsetesse ega ka emotsionaalsetesse ahvatlustesse.“

Tulku Thondupi meenutus:

Järgnev on Tulku Thondupi poolt 2003. aasta detsembris Indias Siliguri lähedal kloostrimaal antud õpetuste transkript. Teemaks on tema sidemed Chhimed Rigdzin rinpotše ja tema õpilastega ning kuidas sellist olulist sidet vaimse õpetusliinina kasutada.

„Kõigepealt sooviksin öelda paar sõna džangteri ja Khordongi õpetusliinide kohta. Loomulikult on džangter üks ningma termade tähtsamaid õpetusliine. Eile rääkisime Padmasambhava elust ja õpetusliinist ning termatraditsioonist. Nüüd on teil termadest, mille Padmasambhava peitis ja mis sajandeid hiljem Padmasambhava õpilaste uuestisündide poolt uuesti leiti, lihtsam aru saada.

Rigdzin Gödem, kes elas 14. sajandil, oli üks neist, kes Padmasambhava õpetused leidis. Vaadake Rigdzin Gödemi pilti (osutades templiseinal olevale maalingule). Ta hoiab oma vasakus käes nelinurkset kasti. See termakast kujutab termakasti („terdrom“), mille ta Lääne-Tiibetist Zazang Ladrakist leidis. Sellel termakastikesel oli palju osi, mille keskmises osast leidis ta Gongpa Zangthali (kollased rullid), „Dzokpa tšenpo piiritu nägemuse.“ Kasti teistest osadest leidis ta kollaseid paberirulle erinevate õpetustega. Ta kirjutas need üles ja andis edasi oma õpilastele, nendest saidki džangteri õpetused, mis on Guru Padmasambhava üks tähtsamaid termaõpetusi.

Rigdzin Gödemi peetakse ningma traditsioonis üheks viiest suurest tertöniks. Tema ja ta õpilased elasid Lääne-Tiibetis. Täpsemalt Lääne-Tiibeti põhjaosas. Seetõttu sai õpetusliin tuntuks kui džangter ehk „põhjavarandused“. Hiljem kolis Rigdzin Gödemi kolmas uuestisünd Kesk-Tiibetisse ja rajas seal Dordže draki kloostri, mis on džangteri õpetusliini peaklooster kuni tänapäevani.

Khordongi traditsioon on džangteri traditsiooni haru. Kohalikus dialektis nimetame seda traditsiooni „Khangdong“, kuigi kirjutame „Khordong“ (’khor gdong). Kui lähete Ida-Tiibetisse ja ütlete „Khordong“, siis ei pruugi inimesed teist aru saada!

Khordongi tertšen (Nüden Dordže), nagu te kõik teate, elas 18.-19. sajandil. Ta oli esimese Dodrupchen rinpotše onupoeg ja kaasaegne. Ta leidis palju termasid. Enamuse termadest leidis ta Tsoo orust. Khenpo Choeyak (Shugchungi kloostri khenpo, kes oli üks vanimaid elusolevaid khenposid, ent kes kahjuks umbes viis aastat tagasi suri) ütles, et Sengdongma ehk Lõvinäolise Jumalanna õpetused leiti Dodrupcheni kloostri lähedalt Tsangchen Sinmo (srin mo) kaljust. Mul on videokassett, kus seda kohta filmitud on. Sinmo on üsna uskumatult järsk kalju, mis kloostri lähedal asub. Khenpo järgi oli Khordongi tertšen jõe teisel kaldal, lendas läbi taeva, maandus keset kaljut ja võttis sealt välja termakasti. Siis lendas ta teisele poole jõge tagasi.

Tänapäeval on kaljuni ehitatud tee, sinna pääseb nüüd autoga ligi. Aga tollel ajal polnud seal peaaegu isegi mitte jalgrada. Seega pidi tertšen üle jõe sinna ja tagasi lendama, et termakasti sellest väga järsust kaljust välja võtta.

Khordongi tertšen – „tertšen“ tähendab „suur termaleidja“ – leidis palju õpetusi ja tema õpetusliin sai tuntuks kui Khordongi õpetusliin. Khordongi õpetusliin on saanud džangteri õpetusliini osaks, nagu ema ja poeg.

Teine Khordongi õpetusliini tähtis tertön oli Gönpo Wangjel, kes õpetusi samuti termadena välja võttis. Ja nagu te kõik teate, oli Khordongi õpetusliinis veel üks hämmastav õpetaja. See oli tulku Tshultrim Zangpo (tulku Tsullo), üks suurimaid õpetlasi ja munki, keda austasid erinevad tiibeti budistlikud koolkonnad.

Mina ise olen longtšen ningthiki õpetusliini järgija, see on ningma koolkonna üks harudest. Minu kloostriks on Dodrupcheni klooster, mis on Khordongi õpetusliinist erinev. Ent Dodrupcheni õpetusliinil ja Khordongi õpetusliinil on palju ühist. Geograafiliselt asub üks Khordongi õpetusliini klooster – Shugchungi klooster Dodrupcheni kloostrist vaid umbes 30 kilomeetri kaugusel. Mõlemad asuvad Do orus. Khordongi tertšen oli Dodrupcheni onupoeg ja õpilane. Tulku Tshultrim Zangpo oli kolmanda Dodrupchen rinpotše õpilane ning filosoofiat õppis ta Dodrupcheni kloostri khenpo Damchoe (ka Champa Ozer) juures. Minu eelkäija – ma tegelikult ei usu, et olin minevikus nii suur õpetaja – ei olnud mitte ainult seotud Khordongi kloostriga, samuti oli tal Shugchungi kloostri juures oma erakla ning ta elas seal kaua aega. Minu eelkäija ehitas Shugchungi kloostri alale ka suure stuupa (mis on nüüd taastatud). Nende kahe traditsiooni vahel oli väga eriline side.

Khordongi traditsiooniga on seotud kolm kloostrit. Nendeks on Khordongi ja Bane kloostrid, mis mõlemad asuvad Nyi orus. Kolmas, Shugchungi klooster asub Do orus. Need kolm kloostrit on kui õpetusliini alussambad. Shugchung on neist suurim klooster. Paljud õpetlased, nende hulgas Tshultrim Zangpo, on sealt kloostrist. Seal oli ikka umbes paarsada munka. Minevikus oli seal umbes 300-400 munka. Nad olid tuntud kui liturgiate läbiviijad, kuna nende rituaalid, pühitsused ja religioossed maskitantsud olid väga täpsed ja traditsiooniga kooskõlas. Ma pole kunagi Khordongi ega Bane kloostris käinud, kuid olen külastanud mitu korda Shugchungi kloostrit. See on väga imeline klooster. Kuna see asub aga Do jõe kaldal, on seal alati üleujutuste oht.

Järgmiseks sooviksin ma pisut rääkida meie rinpotšest – Chhimed Rigdzin rinpotšest. Esimene Khordongi tertšen oli suur tertön, ta leidis palju termaõpetusi, ta oli ka ühe kahekümne viiest guru Padmasambhava põhiõpilasest – Khjetšung Lotsawa uuestisünd. Tema Pühadus Dudjom Rinpoche oli Dudjom Lingpa uuestisünd, ent Dudjom Lingpa ise oli Khjetšung Lotsawa. Seega mõlemad – Khordongi tertšen ja Dudjom Lingpa olid mõlemad Guru Rinpotše sama õpilase uuestisünnid.

Chhimed Rigdzin rinpotše on Khordong tertšeni kolmas uuestisünd. Kui ma olin Golokis noor poiss, siis ma muidugi kuulsin Khordongi tertšenist. Aga olin siis väga noor, ma ei teadnud, et Khordongi tertšen oli piirkonnast lahkunud ja kadunud. Me kuulsime alatasa räägitavat ühest Khordong tertšeni lapselapsest – selleks oli Khordong Gyurme Dorje, kes oli väga kuulus õpilane. Eeldasin seega, et Khordongi tertšen oli ikka veel Khordongi kloostris.

Kui ma kjabdže Dodrupchen rinpotše järel 1956/57. aastal Indiasse tulin, veetsin ma alguses mitu aastat Sikkimi, Darjeelingi ja Kalimpongi piirkonnas. Ühel päeval Kalimpongis nägin peateel üht džiipi. Selles džiibis oli see imeline inimene. Mul oli teda nähes imeline tunne. Naeratasin talle ja tema naeratas vastu. Seejärel paar päeva hiljem, kui ma Kalimpongis jalutasin, nägin teda uuesti selle India poe ees, mis asub ristteel, kust üks tee läheb üheksanda miili suunas ja teine tee kümnenda miili suunas, ta istus seal ja rääkis igaühega, kes mööda kõndis. See oli Kalimpongi suurim risttee. Tundus, et rinpotšele meeldis alati teede ristumiskohas istuda ja möödaminevate inimestega rääkida. Ta viipas mulle, et tema juurde tuleksin. Tegin seda. Rääkisime pikalt. Ta ei öelnud, et oli Khordong tertšen tulku või midagi sellist. Ta ütles lihtsalt, et on Khamist ja õpetab nüüd kohas, mille nimi on Šantiniketan. Lõpuks ütles ta mulle: “Tule mulle Tirpaisse külla.“

Paari päeva pärast läksingi talle Tirpai külasse külla. See küla asub kohe Kalimpongi taga künkal. Rääkisime kaua, jällegi peamiselt minust. Ka siis ei vihjanud ta mitte kordagi, et on tulku. Ta ütles, et õpetab ülikoolis ja et kui mul abi vaja on, siis proovib mind aidata. Muidugi olin ma põgenik, kes oli just paar aastat tagasi Indiasse põgenenud. Rinpotše oli ennast hästi sisse seadnud ja oli ülikoolis õppejõud. Jah, mul oli tema abi vaja. Ta andis mulle oma Šantiniketani aadressi ja ütles: „Kui sul midagi vaja on, kirjuta mulle või tule minu poole, vaatame, kas saan sind töö leidmisel aidata.“

1962. aastal, siis kui Hiina Indiat ründas, põgenesid paljud tiibetlased rohkem sisemaa tasandike poole. Mina lahkusin Darjeelingist ja läksin Bodhgayasse. Sealt kirjutasin rinpotšele. Ütlesin, et tahaksin teda vaatama tulla. Ta kirjutas mulle kohe vastu ja kutsus mind endale külla.

Nii läksingi Šantiniketani. Sellel ajal oli rinpotše tütar Surja (Nise), keda te paljud tunnete, vaid kuuekuune. Juba järgmisel päeval viis rinpotše mind ülikooli rektoriga kohtuma. Koos rektori ja rinpotše, kes oli indo-tiibeti osakonna juhataja, soovitustega esitasin kohe stipendiumitaotluse Ülikooli Stipendiumite Komisjonile New Delhis uurimistöö stipendiumi saamiseks. Pole mõtet öeldagi, ootama pidi kuid, kuni lõpuks saabus Delhist vastus. Mulle anti täielik uurimistöö stipendium. Nii jäin rohkem kui kolmeks aastaks Visva-Bharati ülikooli Šantiniketanis – minust sai rinpotše pereliige või püsiv külaline.

1967. aastal tekkis vaba töökoht Lucknowi ülikoolis. Mind valiti välja ja kolisin Lucknowi. Rinpotšel oli hea meel, et ma tööd sain, aga ta ei olnud õnnelik, et ma lahkusin, kuna olin kõigiga – rinpotše, ama-la ja lastega nii lähedaseks saanud. Aga oli oluline omada püsivat tööd. Nii leppisime kokku, et pean selle töökoha vastu võtma. Kolisin Lucknowi ja õpetasin seal üheksa aastat.

Rinpotšel kulus palju aastaid, enne kui ta mulle ütles ja mina teada sain, et ta on Khordong Terchen tulku. Me kõik teame, et ta oli väga eriline õpetaja, väga haruldane inimene, aga me ei teadnud, kes ta tegelikult oli. Lihtsalt temaga koos olles tundsid, et ta polnud lihtsalt professor, õpetaja või sõber, vaid hämmastav inimene.

„Arvan, et kõik teist tundsid, et rinpotšel on hämmastavad omadused, uskumatu jõud ja tugevus, üllatav kindlustunne. Jah, vahel oli ta järsk, karm, näitas oma tuju välja. Aga alati oli tunda tema hämmastavat armastust ja lahkust, mis iganes ta ka ei öelnud või ei teinud. See on imeline, kuidas ta ühel hetkel võis kellegagi pragada ja vihast nägu teha, ent järgmisel hetkel ümber pöörata ning suurima lahkuse ja armastusega naeratada. Meiesugustele, kui me vihastame ja endast välja läheme, võtab aega, enne kui me uuesti maha rahuneme ja jälle naeratada suudame. Ta oli raevukas ja kaastundlik samaaegselt. Ühelt poolt näitas ta oma raevukat vormi, teiselt poolt oma kaastundlikku, armastavat ja rahumeelset vormi, kus polnud tõelisest vihast jälgegi.

Tol ajal ma selle kõige peale ei mõelnud. Aga hiljem mõistsin, et see tähendas seda, et rinpotše jaoks oli kõik kui mäng, näitlemine, etendus. Kõik viibivad võrdsuse seisundis, nagu Buddha, kelle raevukas ja rahulik ilme on ülimas rahus ühinenud. Ta ei olnud südames vihane, vaid käitus väliselt põhjusega, avaldudes kui Buddha.

Mida tähendab olla raevukas buda? Me näeme siis templis kõiki neid budade vorme (viidates käega templi seintele). Tegelikult on raevukatel budadel üheksa omadust. Nende kehad on raevukad, kangelaslikud ja hirmutavad. Nende hääl on naerev, ähvardav ja äge. Ent nende meel on rahulik, kaastundlik ja vägev. Kui inimene on raevukas väljastpoolt ja vihane ka oma südames, siis on ta tõeline koletis, mitte buda. Raevukad budad on raevukad põhjusega: et negatiivseid jõude rahustada ja taltsutada. Selliseid vorme on negatiivsete jõudude rahustamiseks teinekord vaja. Just sellepärast näitas rinpotše aeg-ajalt raevukat külge, kuigi tegelikult oli ta rahumeelne, lahke ja armastav inimene. Just selline ta oli.

Rinpotše oli ka väga võimas, nagu ma juba enne ütlesin. Näiteks tema tütar Norzin (Laxmi) oli kord haigena palju päevi haiglas. Ta ütles, et tema parimaks ravimiks oli see, kui rinpotše tema voodiveerele istuma tuli. Kogu tema mured kadusid. Tal oli võime inimestesse kindlameelsust, eneseusaldust ja tarkust süstida. Arvan, et paljud teist teavad, millest ma räägin. Tal oli imepärane ettenägemisvõime – mida teha, mida mitte teha – need ei puudutanud vaid vaimseid tegevusi, vaid ka tavalisi, maiseid probleeme. Ta nautis seda imelist tarkust, mis ette nägi, mida peaksid tegema ja mida mitte.

On veel üks tähtis asi, mida teiega jagada soovin, loodan, et proovite selle meeles hoida. Erinevatel õpetajatel on erinevad õpetamise viisid, erinevat moodi kohustused ja õpilastega tegelemine. Mõned õpetavad tänavatel ja turgudel. Teised elavad eraklates või koobastes mediteerides ja palvetades. Mõned õpetavad filosoofilisi tekste – see tekst, too tekst – ja rõhutavad raamatute intellektuaalset ja filosoofilist külge. See kõik on suurepärane. Mõned õpetajad tahavad, et me meele olemuse üle aastaid mõtiskleksime. Mõned õpetajad soovitavad tekste retsiteerida või mantraid lausuda. Rinpotše oli õpetlane ja ta õpetas filosoofilisi tekste, aga tema rõhuasetus oli rituaalidel. Rituaalide, pühitsuste ja palvete kaudu andis ta oma enda väe teistele edasi, ta jagas oma enda õnnistusi teistega ja oma enda täieliku mõistmiseni jõudnud meelt oma õpilaste meelega. Pühitsuste kaudu aitas ta oma õpilastel vaimsete kogemusteni jõuda ning aitas neil äratada tarkust, kaastunnet, usaldust, mida iganes nad endas äratada võisid.“

“1980ndate paiku läksin Ühendriikidesse ja nägin rinpotšed pärast seda väga harva, ma ei tea, kuidas ta hiljem õpetas. Aga enne seda, kui rinpotše rituaale läbi viis, siis, kui tal ei olnud veel palju õpilasi, ükskõik kes seal ka polnud, paljudel neist olid imelised kogumused. Nad tundsid teatud virgumise, vaimse mõistmise tunnet, energiat, jõudu, tarkust, ükskõik kuidas seda ka ei nimetataks. See juhtus rituaalide, pühitsuste või tshokirituaalide ajal, eriti aga siis, kui lauldi seitsme värsi palvet.“

Tulku Thondupi raamatuid:

The Healing Power of Mind, Simple Meditation Exercises for Health, Well-Being, and Enlightenment, by Tulku Thondup. USA: Shambhala Publications, 1996/98, Buddhayana Series VII.

Healing Meditations: Simple Exercises for Health, Peace, and Well-Being, by Tulku Thondup. USA: Shambhala Publications, 1998 (Pocket Classics).

Boundless Healing :Meditation Exercises to Enlighten the Mind and Heal the Body, by Tulku Thondup. USA: Shambhala Publications, 2000, Buddhayana Series VIII.

Masters of Mediation and Miracles: Lives of the Great Buddhist Masters of India and Tibet, by Tulku Thondup. Edited by Harold Talbott. USA: Shambhala Publications, 1995, Buddhayana Series VI.

The Practice of Dzogchen (Buddha Mind). Introduced, translated, and annotated by Tulku Thondup. Edited by Harold Talbott. USA: Snow Lion, 1989/96, Buddhayana Series III.

Enlightened Journey, Buddhist Practice as Daily Life by Tulku Thondup. Edited by Harold Talbott. USA: Shambhala Publications, 1995, Buddhayana Series V.

Hidden Teachings of Tibet: An Explanation

of the Terma Tradition of Tibetan Buddhism, by Tulku Thondup Rinpoche. Edited by Harold Talbott. USA: Wisdom, 1986, Buddhayana

Series I.

Enlightened Living: Teachings of Tibetan Buddhist Masters. Translated by Tulku Thondup. Edited by Harold Talbott. Nepal: Rangjung Yeshe, 1997, Buddhayana Series IV.

The Dzogchen: Innermost Essence Preliminary Practice. Jig-me Lingpa. Translated with commentary by Tulku Thondup. Edited by Brian Beresford. India: Library of Tibetan Works and Archives, 1998.

Buddhist Civilization in Tibet, by Tulku Thondup. UK: Routledge & Kegan Paul Ltd, 1987, Buddhayana Series II.

The Tantric Tradition of the Nyingmapa, The Origin of Buddhism in Tibet, by Tulku Thondup. USA: Buddhayana, 1984.

Bod Skad Slob Deb (Tibbati Pathamala – Tibetan Grammar Reader in Tibetan and Hindi), by Tulku Thondup. India: Institute of Higher Tibetan Studies, Saranath, 1979/97.

The Assemblage of Vidyadharas of Long-Chen Nying-Thig. Translation by Tulku Thondup of Rigdzin Dupa – sadhana. India: Dodrupchen Rinpoche, 1980/92.

The Queen of Great Bliss of Long-Chen Nying-Thig. Translation by Tulku Thondup of Yumka Dechen Gyalmo – sadhana. India: Dodrupchen Rinpoche, 1983/92.

Incarnation: The History and Mysticism of the Tulku Tradition of Tibet, Tulku Thondup, Shambala Publications, August, 2011.

For further information please visit: http://www.TulkuThondup.com/

Tõlkis: Kadri Raudsepp 

ÜLES

Advertisements